Kookon, üsa, pesa, ka kodu… turvaline koht kus kaitstult saavad areneda imed, transformatsiooni koda …

 … mis iganes kõike veel, milliselt loov meel seda näeb …

Hõljun hommikumantlis liblikana läbi maja. Miski siin pole endine. Vaikus minu sees ja tunne, et mu tiivad ikka veel päriselt ei kanna, meenutavad mulle eilset. Justkui ema oleks siin käinud, mu pead paitades mind õnnistanud ja siis jälle läinud…

Juba päev varem, enne kokkulepitud Kookonhoolitsuse aega, algavad tuhud. Mu hing on haige ja keha valutab, nähtavale tahab tulla see, mis vajab tervenemist. Olen liimist lahti, ärev ja puhken nutma kui minu vajadustega ei soovita arvestada. Kõrvalt vaadates olen kui väike laps. Lapsepõlv kerkib üles nii võimsalt ja selgelt, et annab aimu ka sünni ja eostamise ajal toimunust. See teeb protsessiks vajaliku taotluse tegemise lihtsaks.

Väikest kasvu ja lapseohtu Natali jääb pisut hiljaks, sest meie muidu nii kergesti leitav maja on peitunud uue, ehitatava maja varju. Avan ukse, kallistades tunnen kuidas kõris pitsitama hakkab. Korraga olen lapsepõlves, kohas, kus ma oma ema koju ootasin, nii lõpmatult kaua, et kui ta siis jõudis, puhkesin suurest pingelangusest nutma. Kangastub pilt, kus mu oma pojad, selle sama ukse lävel, kus ma praegu Nataliga kallistan, iga kord mulle rõõmu ja nutuseguse lärmiga vastu jooksid, kõige noorem alati kõige kiirem ja häälekam: „Emmekene tuli oma kalli pojakese juurde“ hõiskas esilärmik ja siis pisku aja pärast juba rahunedes, algab lõputu jutuvada kõigest sellest mis vahepeal juhtus ja mis oli, mida tehtud sai.

Just selline tunne mul tekkiski, et tahan kõik südamelt ära rääkida, kõik mida olin hoidnud endas nii kaua. Tundsin soovi olla nõrk, lõdvestuda, avaneda ja näha, mis siis tegelikult nähtavale soovib tulla.

Natali keerleb vurrina mu köögis, nii loomulik, nii kohal, nii teadlik, nii oma. Vaatame üle kohad ja vajalikud asjad, mis olen ette valmistanud eeloleva rituaali tarbeks.

Ma nautisin ettevalmistuste tegemist pühalikkusega hinges Magamistuppa sai pesapaik, kus kookoni jaoks 9 kihti (9 raseduskuud) linu. Valisin kõik kihid väga teadlikult ja hoolega. Igal kihil on oma tähendus ja oluline osa tervenemisel, lahti laskmisel. Igast kihist eraldi võiks kirjutada raamatu, minu jaoks väga väärtusliku raamatu.

Pesatoas on ka kuldne, valge Buddha kuju, mis on kui lõputu rahu allikas, valged küünlad ja kaks punasest klaasist südamekujulist küünlajalga (sümbiliseerivad mees- ja naisenergia püha liitu) põlevate teeküünaldega, valge õitsev orhidee, inglikuju, mandariinipardid, noorima poja tööõpetuse tunnis meiserdatud pisike südamekujuline padi ja valge, Bo YiN Ra raamat „Abielu“. Igal neist on oma osa selles loos, oluline osa.

Natali on oma väikeste käeskestega, minule mõeldes, korjanud pärnaõisi. Ta tunnetas, et just need õied on need, mida ma praegu kõige enam selles protsessis vajan. Usaldan teda täielikult ja kui me taimekaartilt loeme, et pärn on emalikult hooliva, toetava, hellitava ja tervendava väega, tunnen kui terviklik see selles, ennast alles loovas pildis on.

See väike, noor naine, keedab mulle pärnaõieteed ja nii mõnus on. Kuna mul on meespere (abikaasa, 3 poega ja isane kass) siis ülemäära palju mind selles köögis ümmardatud ei ole. Otsustan täna olla vastuvõtja rollis nagu maailma kõige esimest korda.

Istume köögilaua taga. Ta läidab küünlad ja me siseneme vestlusesse millega kaasneb süvitsiminek hinge tasandil. Selleks, et päriselt millestki vabaneda, on hea see tunne, emotsioon, probleem, sündmus materialiseerida, leida sellele kuju, ja siis see endast välja heita. Selle tarbeks on väga hea leiutis, „kaev“, mis on veega täidetud anum ja kaevu kõrval hulk erikujulisi ja värvilisi kive, maakivist, klaasist, kristallist ja ka teokarbikesi.

Natali küsib kas ma soovin rääkida sünnist, sünnitamisest, kuid mina olen hulpimas igatsuse magusas valus, mis kerkis üles hetkest kui ma talle ukse avasin. Kõik taandub niikuinii sünnile, valime usaldada ja laseme voolata.

Igatsus, nii mõõtmatu ja nii väga mu kaaslane, kogu aeg minu kõrval olnud mu eluteel kui kaasa, kaasavara. Jah, just kaasavara, sest kõik mis vanematel tervendamata, pärandatakse edasi lastele. antakse kaasa. Kõik mis tuleb nähtavale vajab tervendamist ja kaob kui on tervendatud. Nii palju aastaid tedvustamata elu…mõtlen…kuid otsustan mitte mõelda ja lasta minna… parem hilja kui mitte kunagi. Tervenemine leiab aset vaid armastuse kohalolekul, armastus on kohal. Vaatan Natali ausatesse, selgetesse, kindlatesse, hingega ühenduses olevatesse armastavatesse silmadesse, ma võin lõõgatuda ja avneda täielikult. Pisarad jooksevad mööda mu põski allapoole moodustades kaks jõge, mis paisu tagant välja murdnud ja kaevu potsatab üks kivi teise järel.

„Kas sai kergem? Kuidas sa ennast tunned?“ küsib malbe, emalik hääl. Ma kuulan enda sisse ja tõden, et on palju, palju kergem.

Juba on ta liikvel, et kurnata vürtsid Ajurveda soojendava tee seest välja. Jääk vajab prügikasti üles leidmist. Oh heldust, selle unustasin ma hommikul tühjendada, käib mul peast läbi ja teadagi, ei ole see koht just kõige puhtam kui sellega ei ole tegeletud. Otsustan, et on nii nagu on, ma ei pea olema ideaalne, see on elu oma täiuses, olen osa sellest. Imetlen, Natali näos pole hinnangu varjugi kui ta jääkidest pungil anumasse lisa poetab. Oh kui nii hea on olla, võtan vastu kogu toetuse, mida see armastuse kehastus mulle täna pakub.

Seni kuni mina erilist jooki rüüpan ja õlitamise jaoks aroome välja valin, toimetab Natali taimedega, mis hiljem minuga koos vanni peavad jõudma.

Aeg alustada järgmise protsessi osaga, keha kuulamisega. Leban, õhuke valge hommikumantel seljas, pehmes pesas. Natali küsib kas olen valinud mingi muusika, mida soovin taustaks, valin vaikuse. Mulle meeldib vaikus, see on kõnekas, kõnekam kui heli, oleme ühel nõul.

Küünlad põlevad pühalikus vaikuses, mina leban ja hingan sügavalt. Natali asetab käed minu peale. Vaikselt liigub ta käsi ühelt piirkonnalt teisele, aeglaselt ja täielikult kohal olles. Olen ise ka enda sees, tunnen, et parema puusa sees on tuimus. Imestan, et polegi sellist tunnet varem tundnud. Katsun vaadata, kas näen ehk pilte või värve aga ei midagi. Kui ei ole siis ei ole, lõdvestun veelgi enam ja lasen endal lihtsalt olla. Tean, et olen maailma parimates kätes ja toimub kõik mis toimuma peab ja see on täiuslik. Liuglen kuhugi ära, mind toob tagasi vee voolamise vulin ja mõte, et vann võib üle ääre ajada. Peatan ka selle mõtte kohe. Kõige eest on hoolt kantud ja ma ei soovi kontrollida, ma valin usaldamise.

„Kas käes on vanni aeg?“, küsib Natali nagu väikeselt lapselt. Jah, ma tunnen, et tahan sooja vanni, sest vabaks laskmine on kaasa toonud külmatunde minu sees. Ju on mingil osal minus, kahju loobuda harjumuspärasest, olgu see siis toetav või mitte.

Libistan end kuuma vanni. Küünlad põlevad, neid on 8, on pidulik, on ilus. Kuum vesi mõjub nii turvaliselt. Mõtlen veest, selle olemusest. Vesi sees ja vesi väljas. Elu vees ja elu vee sees. Elu ema üsas. Kohas kus mu keha loomine alguse sai. Keha, mis mu hinge kodu. Keha kus mu oma üsa kodu, kus olen hoidnud ja kandnud oma poegi ja aidanud luua nendel nende endi kehasid, õppinud koostööd ja vabaks laskmist. Püha keha, minu hinge võimalus kogeda, selles kehastuses. Tunnen tohutut meeleliigutust. Natali niristab vett minu põlvedele, et neil külm ei hakkaks ja libistab taimedega täidetud padjakese mu kukla taha. Ta on naine, nagu minagi, kuigi ma teda ju veel õieti ei tunnegi, aga meid seob naiseks olemise vägi, õeks olemise heldus. See on nii imeline, mida see väike Naine siin planeedil teeb. On hindamatu väärtusega, see vaikselt õrnalt sosistatud õekeste äratamise hüüd, mida ma kuulen teda hüüdvat.

Natali laulab mulle mantraid, hõljun ja võtan vastu tema häält, naudin tema hinge ilu mis selles hääles väljendub ja seetõttu ka igasse minu rakku jõuab. Vaatan teda kui andunult ta seda teeb. Ta on ise kui mantra, kui laul, nii, nii päriselt kohal selle sees.

„See on nii ilus kui keegi päriselt, päriselt laulab. Mulle tundub, et see on üks väheseid kordi mu elus. Aitäh!“ ütlen ma talle, liigutatult. Mõtlen selle päris päris elamise peale ja päris päris olemise peale ja selle peale, et rääkima peakski vaid siis kui hing end väljendada soovib, olgu see siis naeru, laulu või sõnade keeles ja puudutama peaks vaid siis kui hing on peo peal ja nii sünnivad imed 🙂

Natali lõpetab laulu. Ta kiidab mu ilu, ta näeb minu sees armastust helendamas ja valgusena välja kumamas. Ja nii ma ennast tunnengi ses ääretus armastuse ookeanis, mis ühe näiliselt lihtsa, noore naise laulu poolt välja kutsutana mu vannituba täidab.

Ta kuivatab mind nagu last. See käteräti puudutus äratab mälestuse ajast kui ema mind nii puudutas. Jah, see oli justkui väga, väga ammu. Mu ema vajab nüüd ise hoolt nagu laps. Ta keha muutub ajas väiksemaks ja väikemaks, valmistub tagasi üska minema, Maaema üska.

Elu aga on liikumine, jagamine — aeg andmiseks ja aeg vastu võtmiseks. Tunnen, et pean ema külastama juba homme.

Praegu aga läheme magamistuppa. Püha võidmine sooja aroomiõliga sõna otseses mõttes üle valamise näol jõuab lõpetatusse kõhumassaaziga. Natali väikesed käed on küll õrnad kuid väga kindlad. Jalad lähevad sokkidesse ja müts pähe, algab kookonisse mähkimine.

Alistun otsekohe.

Vöötamine ja sõlmed, kandelinaga kiigutused ja kõigutused, kerge venitus, erinevas seitmes vöötmes, kuhu alateadlikult oma lahendamata emotsioonid surume.

Meie ajastu tardunuim vööde on puusavööde. Seal ootab oma aega häbi, alandatuse, süü ja puudusteadvuse alla kinni surutult äratamist meie eluenergia.

Esimesena saab kiigutatud ja venitatud kael ja sõlm tuleb otsmikule. Tunnen kuidas kogu mu keha tähelepanu koondub sellesse kohta. Minu tark ja ääretult intelligentne keha teab täpselt mida on vaja vabastada. Leban alistunult ja lasen oma kehal toimetada. Natali käed on mu peal ja tunnen kui vajalik tema kohalolek on. Ta on siin minu jaoks, tema kohalolu ja armastus loeb ja see toetab minu kehas toimuvaid protsesse. Mingil hetkel toon kuuldavale ohke. Midagi vabanes, on aeg edasi liikuda, sidumist ootab õlavööde. Kiigutamise ajal tunnen, et kaon kuskile universumi ääretusse ja tulen siis jälle tagasi. Ei püüagi midagi mõistada ega protsessi juhtida või kontrollida või millestki aru saada. Luban endal lihtsalt olla.

Tulemised ja minemised, erinevate piirkondade kiigutamised, sidumine, vabastamine ja lahti laskmine. Olen parasjagu ära, lennus, kui imeline kellamäng mu tagasi oma magamistuppa toob.

„Tere“ ütleb armas hääl mulle selges ilusas eesti keeles. Annab ikka tagasi tulla, ja ennast oma kehasse mahutada. Tulen sealt kus mind veel olemaski ei olnud, olin soota, nime ja keeleta, olin kõiksusega üks, ühtaegu nii mõõtmatult suur kui olematult väike.

„Jah, tere!“ ütlen ma talle igatsuseriismetega hääles. Mulle tundub, et ma ei taha veel tagasi olla ja ma ei taha et ta ära läheb. Mulle tundub, et ma ei ole veel valmis. Jah, nii raske on lahti lasta millestki, kellestki kui oled sellega harjunud elama, olema. Justkui osake sinust endast. Osake, mille looja sa ise oled, olgu su loodu praeguseks toetav siis või mitte.

Natali koorib mu õrnalt kookonist välja, aeg on täis, olen täis kasvanud. „Näed, siin on sinu eilne päev, sa ei vaja seda enam. Mina ja see siin, osutab ta üheksale kihile, mulle näib see platsentana, me andsime sulle kõik mis meil anda oli. Nüüd lähevad meie teed lahku. Sul on aeg lendama hakata“ ütleb ta mulle, mu selleks puhuks valmis pandud, valget kleiti selga aidates.

„Jah, aga mu tiivad ei kanna veel“ tunnen, et olen alles loomas ennast. „Võta endale aega, armas. Jätan sulle kogu universumi aja“ ütleb ta koristades ja asju kokku pakkides.

„Jah, ega ju ükski muinasjutt ei kesta igavesti… aga elu kestab. Elu on igavene oma mitmeksesisuses ja erinevates vormides avaldumises, hea seegi.“

Veel otsustab Natali, et jätab mulle kaevu pandud kivid, et ma nad maa sisse kaevaksin, sest sinna nad ju kuuluvadki,“ ütleb ta.

Saadan ta ukseni, kallistan ja läinud ta ongi. Nagu poleks kunagi käinudki. Olen tühi, nii tühi. Kas tühi? Ei, täitsa vaikusega täidetud. Vaarun voodisse ja sinna ma otsustan kogu ülejäänud õhtuks ja saabuvaks ööks jäädagi. Läbi une ja poolune näen oma meesperet hooles ja armastuses ja teenida tahtmise soovis mu ümber tiirlemas ja mu valge, isane kasski sätib end põrandale mu voodi kõrvale. Oh kui ilus on olla naine, on mu viimane mõte enne und 🙂

Aili Lindmäe, Kookonhoolitsuse järelkaja

Vabastava hingamise terapeut

Kookonteraapia

Südametants

Loe veel:

https://blissmama.eu/

http://villamedica.com/node/783