Lugu sellest kuidas ma pimesdusest valgust otsimas käisin, ehk hinge jõudmisest koju

Pimedus oli kestud juba terve igaviku, vähemalt nii mulle tundus. Ei ühtegi hingelist ümber, ei valgusekiirt ega heli. Oli selline tunne, nagu oleksin ühtaegu nii kurt kui pime. Alguses oli seda eriti raske taluda. Paanika haaras mind. Hirm ja ahastus olid mu kaaslasteks, viha, ääretu kurbus ja meeleheide mu saatjaiks. Tundsin ennast ohvrina ja sukeldusin sellesse tundesse jäägitult. Mu keha valutas ja sisemus karjus appi, olin pikalikukkumiseni väsinud ja lootusetu. See seisund minus oli kestnud igaviku, arvan.

Ja siis … alles siis … toimus muutus…. ma otsustasin oma olukorraga leppida,  alistuda. Lõdvestusin ja suur rahu tuli mu peale. Ime küll aga mu enesetunne paranes märgatavalt. Ma mitte ainult ei olnud rahunenud vaid ma lausa nautisin seda seisundit. Ma tundsin kuidas olen osa pimedusest, sellest suursugusest mõõtmatult avarast kõikjal laiuvast pimedusest ja see tunne oli ülev. Tundsin austust ja piiritut tänutunnet, olin pimedusega üheks saanud. Mul ei olnud enam ühtegi soovi, ma olin siin ja praegu, alistunud ja ühendatud ja ülendatud ja see oli hea tunne.

…ühtäkki nägin ma kauguses valgusekiirt. Hakkasin aeglaselt ja väga rahulikult valguse suunas liikuma. Veidi aja pärast võisin juba eristada pimedusest lõket ja kellegi siluetti selle juures. Lähemale jõudes adusin midagi väga tuttavlikku ses kogus. Kui ma päris lähedale jõudsin, nii lähedale et  juba silma vaadata sain, vaadatasin ma  silmadesse, mis olid täis siirast kaastunnet ja austust, milles oli kindlus ja tarkust ja piiritu armastus. Nüüd ma tundsin ta ära. Tere, ütlesin ma ise endale.

Sinu hinge valgus on see , mis alati valgustab sinu teed ja vaid sina ise tead millist teed.

Aili Lindmäe

12.12.2012