Ma sündisin külma, kuid juba pisut päikest näitavasse ja seetõttu lootust andvasse kevadesse. Lumikellukesed, need esimesed õrnad malbed kevadlilled kikitasid lume seest välja oma ninakesi ja see lummas mind niivõrd, et otsustasin unustada esimese kohtumise inimestega , kes minu tulekust sugugi rõõmu ei osanud tunda, ja jääda kauemaks, et uudistada lähemalt seda uutmoodi maailma. See siin, oli kardinaalselt erinev sellest kohast kust tulin. Olin soojast, häiutavast, kaaluta hõljumisest, kus külluses olemas kõik vajalik, välja kistud… Ma olin shokeeritud… Ja nii ma lõdisesesin seal, metallist külmal kaalul, karjusin hirmust ja meeleheitest ja imestasin, miks nad küll minuga nii teevad? Ma tulin ju siia armastuse viljana. Minu ainus soov on armastada ja armastatud olla…? „Miks te minuga nii teete…?“

Seda sama küsimust olen küsinud korduvalt oma elu jooksul, ikka ja jälle: „Miks te minuga nii teete?“ ja seda seni kuni…
Olin oma elus lahendanud ära paljud keerdsõlmed, kuid see alasti, abitu, külmal metallkaalul meeleheitlikult hirmust karjuva vastsündinu pilt oli endiselt mu silme ees, pannes iga kord mu südame valust kokku tõmbuma. Ei, siin ei olnud mina otsustaja, nemad, nemad tegid seda minuga, ma olin ju nii väike, nii abitu. Ja iga kord kaasnes selle pildiga nutuklomp kurgus. Ma jäin enda haletsemisse kinni, ma ei saanud edasi.

Ja kui ma oma elu vaatlesin, just neid kohti kus nutuklomp kurku tuli, siis oli seal alati seesama abituse tunne. Tunne, et keegi on suurem ja võimsam ja otsustab minu eest ja mul ei ole valikut…
…kuni ühel päeval, vabastava hingamise seansil, oma õpetaja juures, avanes mulle see uks…, ma taipasin…
ja ma hõiskasin seal külmal kaalul suurest rõõmust, sest nüüd ma teadsin, tulin siia selleks, et see iganenud alusmõte muuta. Tulin ohvrist loojaks saama ja see teadmine lahustas valuliku küsimuse,“Miks te minuga nii teete?“ ja asendas selle uudishimuliku õpilase õhinaga. Ma ei pea olema ohver, mul on valik 🙂 Mina ise valin millist mõtet mõelda ja kuhu oma energia suunata. Mina valin oma elu mõtte ja tee, mina ise. See on vastutuse võtmine oma elu eest ise enda kätte ja see annab tohutu kergenduse ja vabaduse tunde. Ma olen vaba…

Ma olen osa suurest Loojast!
Ma olen vaba looma!
Mina ise olen looja oma elus!
Olen ise oma elu looja!